JAREK KURNITSKI ⟩Energia- ja elamumajandus peab olema taskukohane

• Energia-ja rohemajanduse küsimused peaksid olema nende valimiste üheks põhiteemaks.
• Valimisdebatt võiks keskenduda ka kodude renoveerimisele, et eluasemekulusid ohjata.
• Autoga ja ühistranspordiga sõidu numbrid näitavad armutult tasuta ühistranspordi läbikukkumist.

Sõltumata sellest, kas näha rohepöördes võimalust või kohustust, vajame tegevuskava taskukohaste energiakuludeni jõudmiseks. Et olukord muutuks jätkusuutlikuks, peavad lahendused aitama nii inimesi kui ettevõtteid, samuti vähendama kasvuhoonegaaside heidet, kirjutab akadeemik ja TTÜ hoonete energiatõhususe ja sisekliima professor Jarek Kurnitski.

Energiakriis ja sõda on toonud energiamajanduse tegevused kõrgendatud tähelepanu alla, on vaja otsustavaid tegusid, kuid samas ka pikka plaani, et suured investeeringud oleksid ratsionaalsed ja kulutõhusad. Praegu valitseb nii asjatundjate kui mitteasjatundjate hulgas harvaesinev konsensus, et energia hinnad püsivad veel tükk aega kõrgel tasemel. Seega energia-, elamu- ja rohemajanduse teemad – lõpuks on see kõik üks tervik – peaksid olema ka valimistel üks peateema, et kaua otsitud nn pikk plaan koos selgete juhtmõtetega üles leida.

Ülesanne, mida tuleb lahendada, koosneb laias laastus rahast, kasvuhoonegaaside (KHG) heitest ja energiast. Ministeeriumid lõid eelmise aasta numbrid kokku, ainuüksi elektri eest maksid kodu- ja äritarbijad üle 800 miljoni euro rohkem kui üle-eelmisel aastal ning kõikide energiakandjate leevenduseks maksis riik erinevaid toetusi 200 miljonit. Sellised summad näitavad suurt potentsiaali tuleviku investeeringute jaoks.

Eesti KHG netoheide ilma metsanduse ja maakasutuse sektorita on olnud viimastel aastatel 12–13 miljonit CO₂ ekvivalenttonni. Sellest energeetika osa on natuke üle 80 protsendi ja ülejäänud jaguneb põllumajanduse, tööstuslike mitteenergiaprotsesside ja jäätmete vahel. Üldise arusaama järgi 2050 perspektiivis energeetika heide peaks olema praktiliselt null, et kliimaeesmärke täita. Aga siin tuleb eristada nn madalal rippuvaid vilju, sest esimese 80-protsendiline vähendamine nt energiasäästu ja tuuleparkide abil on oluliselt odavam kui viimase 20-protsendiline vähendamine nt vesiniku salvestamisega. Maakasutuse ja metsanduse sektor peaks süsinikku siduma, mis võimaldaks ülejäänud sektorite heidet kompenseerida – sellega tegeleb meie metsanduse arengukava.

Võtame luubi alla energeetika ehk kõikvõimaliku energia tarbimise ja tootmise KHG heite, mida igal juhul tuleb kiiresti ja radikaalselt väheneda, et kulud kontrolli alla saada. Kuhu energia kulub, näitab energia lõpptarbimine, mis Eestis on püsinud stabiilselt 32–33 TWh (teravatt-tund) tasemel. Muudatused tarbimise jaotuses näitavad ohtlikke trende, energiatarbimine hoonetes on tõusnud ja moodustas kogu lõpptarbimisest 2021. aastal juba 53 protsenti. Mingit osa hoonete tarbimise kasvust võiks seletada kaugtöö lisandumine koroona ajal. See aga ei paista välja transpordi 30 protsendini kasvanud osakaalust, mis näitab jätkuvat autostumise võidukäiku ja ühistranspordi taandumist.

Tööstuse osakaal on vähenenud 14 protsendini ja ülejäänud 3 protsenti jääb põllumajanduse arvele. Kokkuvõttes energia põleb meil heleda leegiga hoonetes ja transpordis, mõlemas on pool sellest n-ö maha visatud raha ehk suures osas asjatu tarbimine arvestades tänapäevaste tehniliste võimalustega.

Mis on valikukohad ülesande lahendamisel? Energiakriisis oleme hästi tunnetanud, et suuremate muudatuste tegemine on aeganõudev. Seda nii uute tootmisvõimsuste turule toomiseks, energia kokkuhoiuks ja transporditaristu loomiseks. Teisalt juhib see tähelepanu, et tulemuse saavutamise seisukohalt ei ole tegemist omavahel konkureerivate tegevustega, vaid üksteist toetavate tegevustega. Seega on poliitilise debati küsimus, kuidas luua tingimusi, et nii elanikud, ettevõtted, linnad ja riik ise investeeriks kõigisse nendesse valdkondadesse. Murrangulisel ajal võiks debati taset näidata terviknägemuse ehk suure pildi arusaama olemasolu ja nn ühe asja erakondadele siin kohta ei tohiks olla.

Järgevalt mõned küsimused hoonetest ja transpordist, energia tootmine ja metsandus jäägu teiste arvamuslugude teemaks. Kuna 70 protsenti elanikest elab korterelamutes ning nõukaaegsete majade küttearved on suured, siis juba alates aastast 2010 on jagatud korteriühistutele renoveerimistoetusi, mis viimasel ajal Tallinnas ja Tartus 30 protsenti, nendega piirnevates valdades 40 protsenti ja Ida-Virumaal lausa 50 protsenti renoveerimistööde kogumaksumusest. Selline raha paneb rattad käima, korteriühistu võtab pangalaenu ja teeb tervikrenoveerimise koos soojustamise, ventilatsiooni ja päikesepaneelide paigaldusega ühekorraga ära. Toimiv ja sisse töötatud asi, aga toetuste väljastamine on olnud nagu Ameerika mäed – üks aasta nt 200 korterelamut, teine aasta null. Ilmselgelt selline turu solkimine ajab hinnad üles ja viib kvaliteedi alla, sest mõistlik oleks siis olnud pigem iga aasta 100 maja korda teha.

Koroonakriis algas korteriühistutele paljulubavalt, 2020. aastal suutis riik teha majanduskriisi ennetamiseks kiirkorras toetusvooru, kust rahastuse said rekordiliselt 307 korterelamut. See hoogtöö lõppes siiski kiiresti, sest 2021 ja 2022 uusi toetusi enam ei väljastatud ning pikisilmi oodatakse järgmist buumi 2023–2027 perioodiks, mille käivitamine on seisnud haldussuutlikkuse taga juba pea aasta aega, ja seda energiakriisi tingimustes. Tekib küsimus, mida teha riigimehelikuks käitumiseks ja mitte korduvalt samasse ämbrisse astuda. See küsimus huvitab üsna täpselt 50 protsenti Eesti elanikest, kes elavad nendes 19 000 korterelamus, mis on energiakriisi tagajärjel ülisuurte küttekuludega, ja ootavad tervikrenoveerimist või siis tühjaks jäämise korral lammutamist. Renoveerimistoetused on tõendatult riigieelarveneutraalsed, kuna maksutuludena laekub 32 protsenti renoveerimishanke maksumusest, ehk põhilise 30-protsendilise toetusmäära puhul kogu toetus. Praegu on õige aeg tulla välja lahendustega, kuidas järgmisel eelarveperioodil paremini teha.

Keerukuse aste tõuseb nende 30 protsendi elanikega, kes elavad väikeelamutes, millest samuti ca 100 000 kodu vajaks energiatõhususe parandamist. Mõtlemine, et uppuja päästmine on uppuja enda asi, on õnneks viimasel ajal muutunud ning toetuste proportsioon 1 miljon eurot üksikelamutele ja 100 miljon eurot korterelamutele ajalukku jäänud. Üksikelamute toetust on mitmekordistatud, ja mis kõige tähtsam, see on ka praegusel hetkel saadaval nii renoveerimiseks kui eraldi päikesepaneelide paigaldamiseks.

Sellise arengu jätkudes võiksid turul välja kujuneda teenused, st tekiks ettevõtteid, kes maksaksid maksusid ja kannaksid vastutust, mis teeks elanikele majade korda tegemise oluliselt lihtsamaks. Võti on turu olemasolu, ehk pikaajaliselt ka seda toetust stabiilselt pakkuv poliitika. Praegune väljavaade on positiivne, sest majandus- ja kommunikatsiooniministeerium prognoosib olemasolevate eelarvevahendite põhjal perioodiks 2023–2027 väikeelamutele 30 mln ja korterelamutele 366 mln eurot toetusi, mis teevad renoveerimise turumahtudeks vastavalt 75 ja 825 mln eurot. Nende vahenditega saavutatav renoveerimise tempo on siiski üle kahe korra väiksem kui kodude tervikrenoveerimine aastaks 2050 eeldaks. Seega vundament juba on, peaaegu pool rehkendust võiks ära teha, aga võiks ka palju paremini. Ootan huviga, kas seekord kodude renoveerimine eluasemekulude ohjeldamiseks tõstatub valimisdebati üheks keskseks teemaks. Tänase seisuga ükski poliitik veel avapauku teinud ei ole.

Kui kodude ja töökohtade renoveerimine annab suhteliselt kiire energiakulude ja KHG heite kokkuhoiu, siis palju pikema vinnaga on transport, mis saab alguse planeeringutest, ühistranspordi taristust ja korraldusest. Pika protsessi tõttu mõjutavad praegust olukorda 10–20 aastat tagasi tehtud või tegemata jäetud otsused. Selle üle on keskmisel Eesti elanikul hea järele mõelda, kui ta autoga ummikus istub. Praegu toimuva autostumise ja valglinnastumise trendide murdmiseks on vajalikud kõige kõrgema taseme poliitilised otsused, mis on küll rasked ja töömahukad, aga samas põhjendatavad elukeskkonna kvaliteedi parandamisega, millest võidaksid kõik. Mida oleks vaja saavutada?

Elamute ehitamist ei pea tegema keeruliseks, aga seda oleks mõistlik suunata rööbastranspordi lähedusse ning linnade tihendamiseks. Väited, et eraomandis oleva maa puhul ei ole võimalik midagi teha, ei ole tõsiselt võetavad, sest maa väärtustatakse ehitusõigusega ning selle andmisel linn või vald võiks küsida taristutasu vastavalt asukoha olukorrale. Võti on Tallinnaga piirnevate valdade nn kuldne ring, mis peaks pakkuma ühtse ühistranspordi korralduse, et tekiks tõsisem alternatiiv autoga liikumisele.

Praeguses olukorras Tallinna linn ei ole suutnud üksinda välja vedada ja järjest hullemaks läheb. Autoga ja ühistranspordiga sõidu numbrid näitavad armutult tasuta ühistranspordi läbikukkumist. Piirnevad vallad saavad oma maksutulu üksikisiku tulumaksust, mitte ettevõtlusest ja on selle tõttu huvitatud elanike arvu kasvatamisest, mis lisab pendelrännet. Seega oleks vaja vähemalt midagi sellist, nagu on Helsingi, Espoo ja Vantaa ühistranspordikorraldus, mis koondab need Lõuna-Soome kuldse ringi iseseisvad linnad ühtsesse süsteemi ja korraldab selle juhtimist.

Lisaks ühistranspordi korraldusele vajab suuri investeeringuid ka ühistranspordi taristu, et pakkuda linnas kiiremaid liikumise viise kui autoga sõitmine. Need küsimused on küll keerulised, aga võiksid tõstatuda, kuna ummikus istumine puudutab juba piisavalt paljusid valijaid. Juurküsimuste kõrval on ka lihtsamad teemad, nagu autode CO₂ maksustamine, jalgrattateed, elektriautod ja -tõuksid jne. Väga põhjalikult on selle teema avanud Pärtel-Peeter Pere Reformierakonnast 8. jaanuari Postimehes (Tallinn saab uue, kasutu trammiliini).

Hoonete ja transpordi teemadega haakub hästi juba ELi tasemel kokku lepitud eraldi heitkogustega kauplemise süsteem ETS2 maanteetranspordile ja elamute kütmisele. ETS2 eesmärk on suunata väljuma fossiilkütustest ja selle rakendudes tuleb hakata tasuma uut maksu fossiilkütustelt, mille suurus kõigub vastavalt kvoodi hinnale. Kuidas Eesti ei julgenud vastumeelsust sellele teemale väljendada, kirjutas riigihalduse minister Riina Solman 9. jaanuari Päevalehes. See on tänuväärne debati avamine, aga siinkohal mõni mõte, mida ETS2 Eestis tähendama hakkab. Hoonetes puudutab see kohtkütte fossiilkütuseid (gaas ja õli, kui kuskil veel kasutatakse), aga ka väikeste kaugküttekatlamajade fossiilkütuseid, mis kokku moodustavad hinnanguliselt kõigest 10 protsenti praegusest hoonete energiatarbimisest. Seega hoonetes mõju on väike, aga fossiilkütustest väljumist ja energiatõhususe parandamist kindlasti kiirendab. Sellega võrreldes on mõju transpordis hoopis teine teema.

Eesti Õliühingu arvutuste järgi, maksimaalse kvoodihinna 45 eurot tonn rakendudes, tõstaks uus maks koos käibemaksuga bensiini liitri hinda 12 senti ja diislikütuse puhul 14,5 senti. Ei ole siis ime, et poliitikud viskuvad barrikaadile juba ära otsustatud asja kohta rusikatega vehkima. Koer on maetud ka sinna, et praeguste transporditrendidega ei suuda Eesti täita KHG netoheite vähendamise kohustusi. Nimelt on 2030. aastaks KHG netoheite 55-protsendilise vähendamise eesmärgi saavutamise üheks vahendiks jõupingutuste jagamise määrus (JJM), mis hõlmab transporti, põllumajandust, jäätmeid, hooneid ja väikseid katlamaju. Seal suurenes vähendamise eesmärk varasema 13 protsendi asemel 24 protsendini, milleni mittejõudmine võib keskkonnaministeeriumi hinnangul tähendada suurusjärgus 225 miljonit eurot kulu täiendavate heitmekvootide soetamiseks, millele juhtis tähelepanu peaminister Kaja Kallas hiljutises Eesti Euroopa Liidu poliitikat tutvustavas ettekandes. Ilmekas näide sellest, et kui ei taha EList välja astuda, tasub pisut panustada nendesse rohepöörde tegevustesse, mida ka muidu oleks mõistlik teha. Või siis mitte, aga selles ongi valimisdebati küsimus

Allikas: Postimees